Intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Jutt jätkub Dima Ganini teemal, et Dima ema ei soovi, et poega poliitilistel eesmärkidel kasutatakse.
Linter vastab, et võibolla tõesti, aga uurimine on kestnud juba kaks aastat, aga tapjat pole ikka leitud. Linteri sõnul on ema meeleolud erinevad. Samuti võib intervjuu võtta mitut moodi. Linter märgib, et Öine Vahtkond austab hukkunud noormehe ema.
-Aga mis on seoses Ganini surmaga räägitud?
-Me teame täpselt samapalju kui kõik teised. On kahtlusalused, asi on prokuratuuris ja kõik.
-Aga kes on prokurör?
-Meile ei öelda.
-Võibolla sama Lavly Lepp?
-Jaa, see oleks tase! Pereklann! Peretöövõtt. Nõukogude Liidus oli peretöövõtt, inimesed võtsid ette ja täitsid ülesandeid. Meil ka, Pihl võttis ette, pronksiöö ajal, ja nüüd täidavad koos abikaasaga ülesandeid. Korralik asi, perebisnis. Naine on prokurör, mees on siseminister. Sellepärast me ei saagi tõde teada.
-Aga mis sa Pihlist arvad?
-Ma ei tea teda isiklikult.
-Aga Ansipi kohta?
-Mis Pihli puutub, siis on näha, et ta tahab saada peaministriks, ta liigub sinnapoole. Ja kõik šansid on tal selleks olemas. Aga see ei too endaga kaasa muutusi normaalsema ühiskonna suunas, kuna ta püüab varjata oma kuritegu ja ma leian, et ta sooritas kuriteo, kui andis käsu rahumeelse meelavalduse laialiajamiseks. Ja provotseerides ning organiseerides linnas rahutusi. Kõik toimus tema alluvuses. Ja kes nüüd karjub kõige kõvemini, et püüdke varas kinni. Ja kui sul on veel naine prokurör, siis ... Sest miks eemaldati uurimisest üks prokurör, siis teine. Ülemused ütlesid, mis teha tuleb, aga fakte ega midagi ei olnud. Mindi absurdini, mindi selleni, et Georgi lindid, mis mulle lubasid Pihkva noored kaardiväelased, telefoni teel, osutusid "rahaliseks panuseks Vene föderatsiooni osalusel massikorratuste organiseerimises".
-Aga kas praegu käib Eestis kodusõda?
-Ma arvan, et jah.
-Põranda all?
-Isegi mitte põranda all. See on hinges. Inimesed räägivad, et ei taha maksta riigile makse, mõned on küll lojaalsed, aga enamikul juhtudel küll naeratatakse, et kõik on korras, aga seljataga vannutakse. Inimesed on õppinud oma aravmust hammaste taga hoidma. Hirmutati korralikult. Keegi otse midagi ei ütle. Seljataga ihutakse nuga.
-Kui palju selliseid inimesi on?
-Ma ei tea.
-Sada tuhat?
-Ma ei oska numbreid öelda, ma räägin üldisest meeleolust. Ma pole mingi politseianalüütik, kes analüüsib ohtusid riigile. Ma räägin üldisest meeleolust. Ja inimesed mitte niivõrd ei ihu nuga, vaid suhtuvad riiki ükskõikselt.
Mis Ansipisse puutub, siis on ta tüüpiline külamõtlemisega inimene, pisikesest Tartu linnast. Külamees, kes ajas koerad inimeste kallale, kes ei allunud korraldustele. Pärast ütles, et oli oma ämma juures. Selline inimene on võimu juurde saanud. Nüüd teda tümitatakse, kuna tahetakse keegi süüdi teha. Ja siis sõidab oma külla tagasi. Ei oska hinnata, võibolla on nad pereringis, isiklike omaduste poolest väga toredad inimesed. Aga poliitikas pole nad suuremad asjad. Pole professionaalsust, pole teadmisi, pole mõistust.
-Võibolla ksenofoobia?
-Võibolla ka ksenofoobia. Aga siin on küsimus juba riiklikus suunitluses. isegi kui Urve Palo ei tahtnud niimoodi talitada, siis on ta sattunud teiste mõju alla. Ma suhtun Palosse hästi, kuna ta on inimene, kes üritab midagi teha. Ent nüüd on ta kuriteos kaasosaline.
-Aga mis sa arvad Eesti meedia kohta?
-Kas teda üldse on?
-On ju mingid lehed ja telekanalid.
-Oh, need Eesti uudised. Tädi sohvi koer Raplamaalt hammustas lehma, Kanal 2 demonstreerib lehma hammustuse jälgi, politsei saabub kohale ja pärast pool tundi kestnud otsustamist küsitakse, kas on õige, et tädil hammaustas koer lehma. Ja pärast tuleb Eesti Ekspress ja avaldab, et lehm anti kohtusse. Mis see on? Aga sellegipoolest kirjutavad nad paremini kui vene ajakirjanikud Eestis. Põhja-Euroopas on venekeelse ajakirjanduse osas enam-vähem Komsomolskaja Pravda. Kõik muu on kollane. Den za Dnjom üritab midagi teha.
-Miks see nii on, et vene ajakirjandus on nõrk?
-Aga milline on keskkond?! Intelligentsi pole. Kultuuriinimesi pole. Pole liidreid. Ja inimene, kes kuhugi pürgib, tiritakse kohe alla. Selle asemel, et üksteist toetada. Kuna kardetakse, et muidu eestlased saavad pahaseks. Aga meil pole enam vaja valitsuselt plusspunkte teenida. Meil on suhted juba teiste riikidega. Nagu kirjanike puhul, kes ei vaja tunnustust oma riigis, nagu Solženitsõni puhul, kes ei vajanud Nõukogude Liidu tunnustust. Meie tööd võib samuti loominguks nimetada, see on sotsiaalne looming. Ja see ei ohusta kuidagi Eesti riiklust, kui see riik tahab olla demokraatlik. Kui riik tahab olla totalitaarne, siis on see loomulikult otsene oht. Totalitaarsele Eesti režiimile kujutame me suurt ohtu, kuna me hävitame selle varem või hiljem.
Loading...
7:30
Intervjuu Dmitri Linteriga, VII: pronksiöö korraldas USA luureteenistus, et päästa USA majandustby innott569 views
Link to this comment:
All Comments (0)